Surfinostalgia on üks vahva asi. Vaadates vanu pilte ja mõeldes nendele kaugetele aegadele, kus merele pääsuks oli vaja piirivalvelt luba küsida, kus trapetsit ei olnud ja kalipsot asendasid villased dressid, tekkib nostalgia. Igatsus proovida jälle neid vanu laudasid, mis olid meie esimesteks alusteks ja kaaslasteks teel surfimaailma. Garaazid ja vanad kuurid peidavad vanu unustatud laudasid, mille saatus on otsustatud - vanadussurm ja prügila. Ühele Windgliderile sai aga uus elu jälle antud, uus võimalus pääseda merele, et tunda laineid enda all ja pakkuda sõidunaudingut ühele vanale surfipeerule. Tänud Raimole, kes sa selle töö ära tegi. Tulemus pildil. Puudu on veel kleepsud aga need saab ka peale kleebitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar