Me kõik oleme oma isade lapsed...

...ja tahes-tahtmatta kõnnime enda isa suurtes jälgedes, meis peegelduvad tema teod ja mälestused. Küllaltki sügavmõtteline algus surfiblogi postituse jaoks...kuid sellised mõtted on mul viimased päevad peas keerelnud. Eile kuulsin ma enda jaoks midagi, millele ma ise ei olnud tähelepanu pööranud või isegi mõelnud: "Väga hea meel on näha seda autot, nende asjadega katusel." 

See pani mind mõtlema sellele, et minu surfi hobi ei ole enam tegevus vaid minule, vaid see on ka tegevus kõigile, kes teda teadsid ja kelle elu ta oma olemasoluga mingil määral muutis või liigutas. Ma ei ole sellele kunagi niimoodi mõelnud, alati olime me pigem indiviidid, isa ja poeg, kaalutlev ja tormakas, üks nägi igas ilmas ning tuules merele mineku võimalust ja teine tahtis et tuul ikkagi puhuks, et asjad ültse kokku panna, tema parandas ja mina lõhkusin....Aga me tegime seda kõike siiski koos, olime üksteise kõrval ja see on see, mis on lõppkokkuvõttes tähtis. 

Nagu isal, käib ka minul aastaajale vastavalt peal selline rahutus...seda on raske kirjeldada kui sa seda ise tundnud ei ole ja ma olen kindel, et igale inimesele on ta erinev... see on selline tunne et kõik su tegevused on tühised ja neid võib rahulikult edasi lükata, sa võid istuda aga see ei tee su olemist mugavaks, võid telekas kanalid läbi plõksutad kuid sa ei leia sealt midagi mis suudaks su meeli köita...sest sa tead ilma aknast välja vaatamatta, et puhub. "Me oleme siniste põldude orjad" muud seletust ei oska ma teile öelda.

Kell oli pool kuus õhtul kui ma otsutasin eile, et muud moodust ei ole kui minna. Asjad katusele ja Harku järvele, F2 formula alla ja 9,0 V8 kätte. Esimese korra kohta mõnusalt lühike 30 minutit täielik over power madin, ühtlase tuulega Harku järvel täielikus üksinduses. Vabastav kogemus, maha tulles ei rahutust, ei muresi vaid otsast kukkuvad käed ja naeratus mis mingit moodi näolt kaduda ei taha.

Tänane eksam möödus tänu eilawlw uuestisõnnile tunduvalt ladusamalt kui ta muidu oleks läinud. Peale eksamit tuli asjad katusele panna ning jälle vabastust otsima minna harkusse, seekord 145l F2 Poweglide ja 6.4 puri ning tiimikaaslane Indrek seltskonnaks. Mõnusad tund aega ühest järve äärest teise madistamist, selline tunne nagu poleks talve vahepeal olnudki, vee start, trapetsisse ja jala aasadesse ning minek.

 Vesi näkku pritsides vabastuse poole......