Hooaeg avatud, Tilgu sadamas

Peaks üle pika-pika aja ka midagi kirja panema.
Lõpuks avasin ka mina 2016 surfihooaja, 2015 lõpp oli jõulude ajal, kuid nagu tavaks kevadel ei saa kohe kuidagi käima.
Seekord mõtlesin, et selle kagu tuulega lähen uurin, kas ja kuidas on võimalik Tilgu sadamas peale minna. Selgus, et suht lihtne, helista tasulisel numbril ning 5 eur i eest avanevad väravad ja on võimalik sadamat kasutada.
Kahjuks on rigamis võimalused suht kehvad, peab kas kruusa, kivide peal rigama või liiva sees, samas saab veele lähedale. Kokku panek ei valmista probleeme, kama koos, esimesel korral lähen ikka kindla peale ning formulaga, ja siis vette. Vette saab suht normaalselt, formula uimega peab natuke slipist isegi kaugemale minema, et saaks rahulikult minema.
Maa tuulega oligi arvata, et ega midagi väga ideaalset ei saa olema ja nii oligi, sai glissata, kuid sai vahepeal ka tuuletuses Fun`i harjutusi teha ning end kaldale pumbata. Kui tuult on siis selle suunaga saab sadamast väga hästi välja, teise suunana võiks proovida kirde tuulega, kus samuti saaks risti tuulega sõita, kuid siis loomulikult väiksemate asjadega. Kuid kui kaldud sadamas alla tuult, vahet pole kummas suunas, siis oled kohe kivises rannas, täna polnud probleeme, sai ka kivide vahelt kaldale, lainet ju polnud, kuid lainega on see kindlasti probleemne, seega peab täpselt tagasi sadamasse saama.
Kama lahti võtmine ja kokkupanek liivas polnud üldse lõbus, samas sai slipil asjad jälle puhtaks pesta.
Kokkuvõttes hooaeg avatud oli mõnus soe ilm ning sai surfamine jälle meelde tuletatud.
Tilgu sadamat võib aga teatud juhtudel kasutada küll, hea lähedal ju;)

Aegna maraton 2013

Vaatasin,et Visad pole tükk aega midagi kirjutanud. See ei tähenda ,et oleksime surfamise ära unustanud.
Aga koos pole tõepoolest ammu sõitnud. Nagu ikka on Aegna Maraton see koht ,kus igaaastaselt koos sõidetud.Nii ka seekord. Tuuleprognoos oli maratonile suhteliselt tüüpiline, st. nõrk tuul , seekord suunaga põhjakaarest, seega esimene krüssuots ja taganttuules tagasi.
Niisiis svertlaua ilm - ise otsisin välja oma vanakooli F2 comet svertlaua ja Raimo tõstis garaaziseinalt maha ajaloolise windglideri ,mille ta on restuareerinud nii et võiks näitusele välja panna :-). Helkin tuli traditsiooniliselt formulaga, kuigi suurt tuulelootust ei olnud.
Ilm oli päikesepaisteline ja vesi soe ja tore oli,et lohesid, SUP-e ja katamaraane oli stardis suht palju. Purilaudu oli silma järgi aga umbes pool tavapärasest. Eks tuuleprognoos hirmutas need ära kellel polnud vanakooli svertlauda kuuri alt võtta.
Sõit algas rahulikult rannastardiga ,kus otsustasime Raimoga,et läheme vasakuga kalda alla välja. Sain suht hästi minema ja nagu ikka läks pool tundi, et svertlauaga sõbraks saada,sest selle suve esimene kord,kui sellega sõita sai. Üks hetk vaatasin,et olen suht üksi seal kalda all ainult Martin pumpas natuke eespool formulat käima ja mingi imega sai ta ka käima ja kihutas paremaga üles ära. Martin on ikka imetlusväärne,nagu oma tuul oleks kogu aeg kaasas.

Umbes poolel teel kuulimunani leidsin enda kõrvalt Raimo ja nii me siis koos seal kalda all sõitsime. Raimo windglider liikus ikka super hästi ja jäin temast enne märki natuke maha hoolimata sellest ,et mul oli paar ruutu suurem puri kui Raimol.Kuulimuna märki võtsime neljanda viiendana. Pärast märki lasime purjed vette ajasime juttu jõime ning lasime viisakalt Helle ja kellegi veel ette. Tark ei torma :-) Otsustasime,et ei hakka pikale punnitama vaid pöörame vöörid Pirita poole.
Tagasisõit oli aga päris triki. Ma pole kunagi selle peenikese lauaga taganttuules sõitmisega päris sina peale saanud ja algus oli seegi kord selline ,et umbes korda viis maandusin vees, enne ,kui meelde tuli,kuidas seda palki taganttuules laine ja olematu tuulega taltsutada.Ikka sõna otseses mõttes oli tunne,et parvetaks palki kärestikusel jõel :-)
Vahepeal oli Raimo silmist kadunud ja olin veendunud,et ta on minust pikalt ees.
Finisis avastasin aga, et Raimot veel finishis pole, seega tiimisisene üldvõit :-)
Mõne aja pärast tuli ka Raimo ja Helkin.
Oli tõesti tore chill päev heade emotsioonidega ja Aegna maraton ongi rohkem selline rohkem sotsiaalne surfiüritus ,mitte võistlus. Tänud korraldajatele.

Me kõik oleme oma isade lapsed...

...ja tahes-tahtmatta kõnnime enda isa suurtes jälgedes, meis peegelduvad tema teod ja mälestused. Küllaltki sügavmõtteline algus surfiblogi postituse jaoks...kuid sellised mõtted on mul viimased päevad peas keerelnud. Eile kuulsin ma enda jaoks midagi, millele ma ise ei olnud tähelepanu pööranud või isegi mõelnud: "Väga hea meel on näha seda autot, nende asjadega katusel." 

See pani mind mõtlema sellele, et minu surfi hobi ei ole enam tegevus vaid minule, vaid see on ka tegevus kõigile, kes teda teadsid ja kelle elu ta oma olemasoluga mingil määral muutis või liigutas. Ma ei ole sellele kunagi niimoodi mõelnud, alati olime me pigem indiviidid, isa ja poeg, kaalutlev ja tormakas, üks nägi igas ilmas ning tuules merele mineku võimalust ja teine tahtis et tuul ikkagi puhuks, et asjad ültse kokku panna, tema parandas ja mina lõhkusin....Aga me tegime seda kõike siiski koos, olime üksteise kõrval ja see on see, mis on lõppkokkuvõttes tähtis. 

Nagu isal, käib ka minul aastaajale vastavalt peal selline rahutus...seda on raske kirjeldada kui sa seda ise tundnud ei ole ja ma olen kindel, et igale inimesele on ta erinev... see on selline tunne et kõik su tegevused on tühised ja neid võib rahulikult edasi lükata, sa võid istuda aga see ei tee su olemist mugavaks, võid telekas kanalid läbi plõksutad kuid sa ei leia sealt midagi mis suudaks su meeli köita...sest sa tead ilma aknast välja vaatamatta, et puhub. "Me oleme siniste põldude orjad" muud seletust ei oska ma teile öelda.

Kell oli pool kuus õhtul kui ma otsutasin eile, et muud moodust ei ole kui minna. Asjad katusele ja Harku järvele, F2 formula alla ja 9,0 V8 kätte. Esimese korra kohta mõnusalt lühike 30 minutit täielik over power madin, ühtlase tuulega Harku järvel täielikus üksinduses. Vabastav kogemus, maha tulles ei rahutust, ei muresi vaid otsast kukkuvad käed ja naeratus mis mingit moodi näolt kaduda ei taha.

Tänane eksam möödus tänu eilawlw uuestisõnnile tunduvalt ladusamalt kui ta muidu oleks läinud. Peale eksamit tuli asjad katusele panna ning jälle vabastust otsima minna harkusse, seekord 145l F2 Poweglide ja 6.4 puri ning tiimikaaslane Indrek seltskonnaks. Mõnusad tund aega ühest järve äärest teise madistamist, selline tunne nagu poleks talve vahepeal olnudki, vee start, trapetsisse ja jala aasadesse ning minek.

 Vesi näkku pritsides vabastuse poole......

Peaaegu Lennul külas...

Kõik algas loomulikult sellest, et lubas tuult... ja mitte vähe.
Mõtlesin, mis mõtlesin, kuid lõpuks oli otsus - Püünsi.
Algus oli paljulubav - Keilast Püünsi 50 minutiga:)) start kell 16.10 ja purjed Püünsis paistsid kell 17.00.
Siis aga saabus segadus - tuult nagu oli ja nagu ei olnud - mine sa aru saa. Osad sõidavad 4,2 ste purjedega, osad 7 stega. Millega minna kas 5,7 või 6,9?
Vahepeal tuli mõte, et peaks oma 105 sel laual tagumised kaks aasa asendama ühega. Lõpuks läksin ikkagi 5,7 ga vette. Tiksusin kalda alt välja, kõrvus veel Andrese soovitus, et tuleb kaugemale minna, seal parem tuul ning chopi asemel ümarad lained. Täpselt nii oligi:)) Kohe peale esimest triipu Aegna poole sain aru, et jala-aasa operatsioon oli hea mõte. Esiteks sai jala kiiremini aasa ja samas oli ka parem manööverdada. Mõned korrad sai isegi laua veest lahti, seda loomulikult kogemata ning lainete kaasabil.
Kalda pool oli aga mulle tuult vähe, kohati ei suutnud üldse laual püsida - tuul nagu lihtsalt polnud, kohati oli aga päris ok. Tegingi otsi Aegna juurde ja Lootsi jaama ette, kui ühel hetkel Aegna juures olles tuul vaibus. Sain küll kohati veestardi tehtud, kuid sellele järgnes reeglina tuule auk ning tagasi vette kukkumine ja nii ma seal vaevlesin. Kaldale oleks jõudnud täselt Lootsi jaamas. Üritasin ja lootsin ikka, et saan lõpuks jälle korralikult käima, kuid paraku vajusin ikka alla poole ja alla poole, kuni lõpuks otsustasin, et mis siis ikka - tuleb jalutada. Ronisin peaaegu Lennu juures kaldale ning nagu ikka jõuad sinna kaldale, kui hakkas jälle korralikult puhuma. Turvaline häbikõnd sai ikka võidu. Nii ma siis lõpetasingi oma surfipäeva pisikese jooksuga kalipsos:)))
Sellest pisikesest äpardusest hoolimata oli mõnus surfipäev ning alguse triibud kaalusid pisikese sportliku soorituse üles.

Aegna maratoni test

Pühapäevaks lubas tuult ning mõte oli teha Pirital üks väike tutvumistiir, enne Aegna maratoni.
Tuul tuligi, kuigi natuke hiljem, kui lubanud oli. Kuna olin juba jõudnud vahepeal lootuse kaotada, siis läks reageerimisele ning Piritale sõidule jupp aega, kuid kohale ma jõudsin, ning ikka veel puhus:)) Panin oma formula kokku ning veele, tuul oli üle maa - kirde/ida suunal ning oli päris pagiline vahepeal laksas päris kõvasti, siis jällegi andis järele.
Kohe esimese triibuga lasime peaaegu Aegnani. Paadi juures oli mingi jämm -jahid kalda ääres ning kostis ka muusikat, sinnani tuul kandiski. Sealt Aegnani oleks olnud juba kiviga visata, kuna aga tundus, et sealt Aegnani nii hästi ei puhu, siis ei hakanud sinna trügima.
Jube mõnus oleks Aegna maraton korraliku tuulega läbi sõita!!!
Hoiame pöialt, et äkki see aasta on piisavalt tuult ning saab selle Aegna tripi mönuga läbi tehtud:)) Oma tugevat tiksumis rekordit ei ole küll huvi üle lööma hakata.
Muuseas vesi oli räme külm, jalad muutusid lausa kangeks ning esimene sisse kukkumine oli oi kui karastav;))

Visad Topu seenior cupil

Läks "Natuke" aega enne kui blogimiseni jõudsin. Pärast võistlust tuli tantsupidu kohe peale ja nädal möödus märkamatult joostes õhtust hommikuni polkasammuga kuni pühapäevase kulminatsioonini.Järgmine nädal läks tööasjade ajamisele ja välja puhkamiseks kurnavast aga positiivsest nädalast.
Tegelikult ei olnud üldse plaani see aasta Topule minna kuna siis kui mina ärkasin ,et võiks ennast laagrisse kirja panna oli kodukal juba suurelt ja punaselt silt,et kõik kohad on täis ja proovige järgmine aasta uuesti.
Siiski, päev enne Jaanipäeva Raimo juures purjenumbreid kleepides ja garaazi lae all rippuvat windgliderit imetledes, tekkis plaan et peaks ikka windglideri see aasta ka vette laskma.Tuuleprognoos oli Windgliderile ja minu ajaloolisele longboardile ka soodne, nii et otsustasime minna ja proovida.
Võistlustele regamine toimus meeldivalt ja ilma tõrgeteta. Saabudes oli ilm selline mõnus surfilaagri ilm ,nii et Marcus ja Triin said ka vee peale ja mõned tiirud GO-ga tehtud.

Ise rigasin GTX race 9.8 ja pärast lõunat tuli ka tuul ja võistlused võisid alata.
Esimene start oli hea ja finisis leidsin ennast endalegi üllatuseks viiendalt kohalt. Raimo oli paar kohta tagapool. Nii,et super algus. Päev läks edasi, distantsid ja tuule tugevus varjeerusid- mõni sõit puhus 3 meetrit sekundis ja rada oli ainult ühe märgiga ja paar sõitu olid kolme märgiga ja puhus ka vahepeal selline 6-7 ms nii,et paar formulat kes võistlesid said ka käima.

Õhtuks olid enamus sõidud kümne hulgas ja samuti Raimol, nii,et mina olin üldis 9. ja Raimo vist 11. vastavalt siis Raimo oli tava Grand senioride arvestuses kolmas ja mina tavaseenioride arvestuses esimene Lauri Malm paari punkti kaugusel teisena.

Sellist asjade käiku ei osanud ma ausalt öeldes ette näha.Hommikul oli plaan,et sõidan esimese päeva sõidud ära ja siis koju tagasi.Viskasin hommikul nalja ,et jään teiseks päevaks ainult sellisel juhul, kui olen kokkuvõttes esikohal. Nö.isiklikus seenioride arvestuses,mida küll võistluste korraldajad seekord klassina ei arvestanud( selle võistluse eripäraks olid igasugused naiste klassid ), olin esimene ja üldi koht ka hea, nii,et tuli ööseks jääda.
Öömaja nautisime Välide merevaatega apartmendis- veelkord tänud !!!!
Järgmine päev olid tuuleolud isegi veel nõrgemad ja start toimus kaldalt.Kuna aga prognoos lubas tuult rigasin 8,0 GTXrace,et sellega parem kaldastarti teha ja ka halssida.Purjevalikuga läksin muidugi alt, sest kõik sõidud jõuti enne ära teha, kui tuul tõusis:-)
Muidu läksid sõidud enam vähem samuti nagu esimene päev. Omaette klassist oli aga Raimo sõit ,kes paugutas vist kõik sõidud esiviisikusse ja ega sõiduvõidust ka palju puudu jäänud.

Lõpuks siis Raimole üldis 6. koht ja oma klassis poodiumikoht - kolmas !!!!!

Mulle jäi üldis seitmes ja minu isiklikus seenioride arvestuses esikoht. Oli tore nädalavahetus ja suurepärased tulemused ja jalatallad valutavad veel praegugi kivisest merepõhjast, mida mööda sai lõpuspurti finisisse tehtud.

Esimest korda Püünsis !

Et kõik ausalt ära rääkida,siis tegelikult ei olnud üldse plaanis Püünsisse minna aga läks nii nagu läks. On väga lihtne põhjus,miks ma pole Püünsis kunagi sõitmas käinu. See asub minu kodukohast,mis samuti mere ääres, ligi 60 km kaugusel,samas Laulasmaa ja klooga on 5 ja 10 km kaugusel. Hommikul ärgates oli kohe selge ,et täna saab sõita. Helkin teatas telefonis ,et tema suundub Püünsisse ,et jibe liffida, is mõtlesin alguses klooga peale aga siis veenis helkin,et mine parem harkusse, seal ei pea lainega võitlema, mõeldud tehtud. Harkusse jõudes oli pilt lootustandev - kogu järve kattis korralik "jänes" sõudebaasi juurde jõudes aga paistis juba kaugelt,et midagi on viltu. Ja nii oligi toimus mingi sõuderegatt ja kõik kohad olid süsti täis,kes asutasid ennast starti. Aga sellist surfipäeva ei saa ju raisku lasta ,nii,et suund Püünsisse.
Püünsisse jõudes käis seal juba surfarite "laulupidu" täies hoos - purjeid oli vee peal kahekümne ringis ja tuul oli super nii umbes 10 m/s. Kohal olika Helkin ja "tüdrukud". Rigasin siis 6,7 NP zeni 133 starboard futurale ja kolisin vette,enne sai veel diskuteeritud papiga,kes nimetas end selle rannariba omanikuks, õnneks lõppes kõik rahulikult ja saime ikka seal rigada ja natuke eemalt siis vette.
Alguses ikka võttis natuke kõhedaks- pole tükk aega nii kõva tuulega sõitnud aga kui üks triip korralikult jalad aasades ja täiskäiguga tehtud, läks päris lõbusaks. Üles aegna poole sõita oli eriti lahe - alguses oli sile vesi ja siis tulid väike laine ,millelt sai päris mõnusaid hüppekesi teha, ei raatsinud kohe tagasigi keerata aga ettevaatuse mõttes lasin ainult lootsi farvaatrit tähistava poini ja selat pautisin tagasi. Allatuult lastes proovisin lõpupoole ka jibe aga kõik lõppesid peakaga. Aga see oli lahe,et allatuule otsas oli madal vesi ,kus hea puhata ja startida.
Vahepeal tegid slallimehed poide vahel võidu,seda oli ka päris hea vaadata ja jibetehnikat õppida. Üks hetk avastasin ,et helkini puri on kuskile kadunud,hakkasin natuke muretsema,sest tal on teatavasti kalduvus ennast või varustust lõhkuda,või lihtsalt kuskile kaugustesse põrutada.
Õnneks ilmus ta varsti välja - duck teibiga jalg teibitud - "business as usual".
Kolm tundi möödus nii,et ei saanud arugi ainult surfarid kellega koos sõitsime vahetusid. Kuigi oli tahtmine veel blastida ronisin kaldale. Adrenaliini ja positiivse emotsiooni laks oli täielik.
Koju sõites ümisesin " Such a perfect ( surfing ) day " - super place see Püünsi.